Saturday, July 25, 2015

Reporter käis Vaeste Kirjanike majas...

http://tallinncity.postimees.ee/3270031/reporter-ee-video-mis-toimub-vaeste-kirjanike-maja-hoovis-ja-hinges

Tallinna Koidu tänava Vaeste Kirjanike maja. Kes selles majas tegutsevad? Ja kas kirjutamisega ikka elab Eestis ära?

Wednesday, August 27, 2014

             Best of Hando Runnel kahes keeles:

http://www.finnougoria.ru/pdf%20izdania/Est-Komi_tipo.pdf

Komi keelde tõlkinud Niina Obrezkova.

Tuesday, September 24, 2013

Sportlastele kõrg- või kutseharidus maksumaksja toel!

 Eesti Olümpiakomitee (EOK) ning Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) andsid 35 tippsportlasele 22 spordialalt stipendiumid kõrg- ja kutsehariduse omandamiseks kogusummas 30 913 eurot.

2013. aasta sügissemestri haridusstipendiaadid (kuni 1000 eurot, kasutamiseks 2013/2014. õ/a sügissemestri õppemaksu tasumisel, maksimumstippi saavad üle poole sportlasi):
 Harri Lill (curling), Egert Põldma (golf), Kristen Kivistik (jalgrattasport), Grigori Minaškin (judo), Raigo Toompuu, Liina Laasma, Liane Pintsaar, Jekaterina Patjuk, Tanel Laanmäe, Marek Niit, Kaarel Jõeväli (kergejõustik), Kerttu Jallai (korvpall), Indrek Napsep, Kaimar Lees (käsipall), Sirli Hanni, Priit Narusk, Jan Treier (laskesuusatamine), Meelis Kiisk (laskesport), Aleksandr Drozdov (lestaujumine), Epp Mäe (maadlus), Markus Puusepp (orienteerumine), Rainer Kaljumäe (sulgpall), Jaak Mae (suusatamine), Jelena Glebova (uisutamine), Kätlin Sepp, Jane Trepp-Rose (ujumine), Rasmus Haugasmägi, Marek Peeba (veemoto), Gaia-Marianna Siim (vehklemine), Reena Pärnat, Anneli Preimann (vibusport), Alari Liiv, Baile Orb (võistlustants), Kristo Kollo (võrkpall) ja Imre Tiidemann (moodne viievõistlus).

http://sport.postimees.ee/2083756/jaak-mae-jelena-glebova-marek-niit-jt-said-riigilt-haridusstipendiumi

Saturday, February 23, 2013

Monday, October 29, 2012

Elusupluste ilu ja valu, ilo ja valo - Kultuur - Virumaa Teataja

Elusupluste ilu ja valu, ilo ja valo - Kultuur - Virumaa Teataja

Elusupluste ilu ja valu, ilo ja valo - Kultuur - Virumaa Teataja

Inna Grünfeldt, kultuuritoimetaja

Veest ja valgusest, mis käivad läbi südame, saab hing pilgeni täis. Piima. Merd. Taevast. Käsmut. Päikeses välgatab kala. Laps avab silmad. Hannele Huovi kirjutab luuletuse.
Suurem jagu luuletusi tema värskeimas luulekogus “Spa Kylpyjä” (“Spaasuplused”) on meretuulte ja kõrkjakahina seest pärit. Ent on ka soojade supluste värsse. Poetess kirjutab eluveest ja -väest, mis voolab temas ja tema ümber.
Hannele Huovi, kelle külaskäik Rakverre oli Lapua raamatukogu kingitus Lääne-Virumaa keskraamatukogule 100aastaseks saamise puhul, tunnistas, et sünnipäevakink olla on uhke kogemus.
Kuna kirjaniku enam kui 40 teose seas on kindel koht lasteraamatutel ning eesti lapsed on kaisukarude Urbo ja Turboga tõlgete vahendusel tuttavad, kohtus kirjanik paljude lastega, kuid üks õhtu hoiti täiskasvanute tarbeks. See oli luuletaja enda tänuvõlast kantud soov, sest Hannele Huovi luulekogu “Spa Kylpyjä” valmimises on Eestil, ja eriti Käsmul, oluline roll.
Eelmise täiskasvanutele mõeldud luulekogu ilmumisest oli möödas üle kümne aasta, kui saatus tõi Hannele Huovi teele kaks seika: piduliku luuleteose tellimuse Jyväskyla ülikoolilt ning võimaluse sõita Käsmu kirjanike kodusse. Need mõjutasid tema luulesoont uuesti avanema.
“See õhkkond ja tunne, mis mind valdas Käsmus, tõstis esile mälestusi ja tundeid lapsepõlvest. Oli kevad, õunapuud ja kirsid õitsesid, inimesed jalutasid õhtuti tänavatel. Just nii nagu sel ajal, kui olin laps,” meenutas luuletaja. Käsmus on ta kirjutanud palju luuletusi. “Millegipärast oli mul tunne, et need luuletused on selles kogus, aga üllatusega märkasin, et pole neid eriti palju sinna võtnud,” rääkis Hannele Huovi. Küllap on nende aeg alles ees.
Kogu “Spa Kylpyjä” käsitleb luuletaja sõnul vananemist, aja kulgemist ja kihistumist – kihistusi iseendas ja ka kultuurikihte, mis aja jooksul kujunenud. “Olukord on selline: olen mererannal ja mu tütar on just sünnitanud lapse ja mu väga heal sõbrannal on hiljuti surnud ema,” kirjeldas ta avatsükli luuletuste sündi.
Kuna Hannele Huovi armastatuim ja hingelähedasim helilooja on Arvo Pärt, esitas luuletaja oma värsse Rakveres kui Pärdi linnas enesestmõistetavalt tema muusika saatel.
“Poika istuu ja onkii yhä ja jossain kaukana silkkilakkinen / lapsi avaa silmänsä. Maito. Meri. Turkoosi taivas. / Laiturilla poika oikaisee itsensä, tukee selkää käsillään ja / katsoo ulapalle. Joku on olemassa, kokee tämänkin / hetken.” Kes on olemas, kogeb sedagi hetke, usub luuletaja.
Kuulajad ei mõista sõna-sõnalt, kuid luuletuse meeleolu ja tunne on enam kui selged. “Luuletusi ei saa tõlkida, aga nende seltsis saab olla,” arvas Hannele Huovi.
“Kottaraisilla on tuomisinaan / nokantäysi kärpäsiä / pääskyset suihkivat terävästi ilmaa / mustat hävittäjälentäjät, portilla / teinitytöt kikattavat pesimäpuuhissaan // Hänelläkin kiire. Aika leikkaa / musta vuokaleipää, kirsikkapuun alla / leijuu // valkoinen terä.” Nõnda kõlab üks Käsmu-luuletusi.
Värsse looma on inspireerinud Tallinna jõulumeeleoluline Raekoja plats, Türi oma lillelaadaga ning muudki paigad Eestis. “Eesti tuleb ja saab lihtsalt omaseks, avaldab mõju ja on kohal,” lausus luuletaja.
“Oli talv, jaanuar, kõik oli väga hall, meri oli jääs. Lapsed lasksid mäest alla, memmed jalutasid koeri. Nägin, kuidas nad liikusid läbi kunagiste lahkunute jälgedest, mis õhus hõljusid,” meenutas naine, kuidas tekkis luuletus Tallinnas Kopli neemel jalutuskäigul endise surnuaia kohale rajatud pargis.
Hannele Huovi luuletustest on eesti keelde tõlgitud vaid üks – kirjutatud ühe spaa massööritoa seinale. Proosateostest on tõlgitud noorsooromaan “Tulepiir”, kus juttu perevägivallast, vägivallast vanainimese vastu. Selle raamatu kirjutas nelja lapse ema oma poegadele-tütardele mõeldes, et neile sellest teemast rääkida.
Ilukirjanduse kõrval on kirjanikul valminud aabitsaid ja õpikuid, praegu on tellimusena käsil Muumi-laulud Tove Janssoni teoste ainetel. Töölaual on pooleli täiskasvanutele mõeldud romaan, kuid selle kohta kirjanik suud ei paota. Et mitte ära sõnada.
“Luule aitab vahel rasketel hetkedel nii kirjutajat kui lugejat. Neid luuletusi tahtsin teile lugeda. Need luuletused on olnud mulle tähtsad,” sõnas Hannele Huovi.
“Kun meri ja taivas häviävät näkyvistä, jää pimeä tuuli. / Jokainen ihmisen valo on majakka. Valon suojissa joku / hengittää.”

KIRJANIK
Kesk-Soomes Keuruus elav Hannele Huovi on sündinud 1949. aastal Kotkas.
Töötades raadios toimetajana, koostas ta üle 400 saate.
Kirjandusse tuli aastal 1979, nüüdseks on talt ilmunud üle 40 raamatu lastele, noortele ja täiskasvanuile nii proosa- kui luulevormis. Raamatuid on tunnustatud mitme kirjandusauhinnaga.
Eesti keeles on ilmunud lasteraamatud “Urbo ja Turbo”, “Urbo, Turbo ja Ihvahvaa”, “Urbo ja Turbo jõulud” ning noorsooromaan “Tulepiir”.

Hannele Huovi koduleht: http://www.saunalahti.fi/~hhuovi/


Thursday, September 20, 2012

Peeter Olesk: Väike-Maarjat eemalt raamatutest vaadates - Arvamus - Virumaa Teataja

Peeter Olesk: Väike-Maarjat eemalt raamatutest vaadates - Arvamus - Virumaa Teataja

Kui aeglane reisirong juhtub peatuma Kiltsi vaksalis, siis aknast vaadatuna paistab kätte võrdlemisi vaene koht, pärapõrgu serv. XXI sajandi väärilist raudteejaamahoonet koos hooldatud ümbrusega Tallinna ja Valga vahel vist ei olegi, paremas korras on ehk Aegviidu.
Sootuks teistsugune pilt avaneb Väike-Maarjale siis, kui läheneda talle raamatute kaudu. Neid on kahesuguseid. Ühed kirjeldavad elamist lõuna poolt tulles, Jõgeva ja Väike-Maarja vahel. Simuna kohta on avaldatud kuus ilusat teatmeteost heal paberil ning rikkaliku andmestikuga. Tehnikateadlane ja meeskoorilaulja Heino Ross (1929) on juba aastate eest (2009) koostanud paksu (463 lk) käsiraamatu “Simuna. Kihelkonna keskus”, mis võiks olla eeskujuks ka selle kohta, kuidas selliseid teoseid üldse teha. Lisagem siia sama koostaja eelmisest pisut väheldasem “Simuna koolid” (2008) jällegi rohke andmestikuga, millest näiteks kunagistel õppekavadel on kõrge hind Simunast kaugemalgi, sest neist tuleb muu kõrval esile, missuguste õpikute järgi õpetati. Lisagem neile Heino Rossi “Pudivere mõis Virumaal” (2010).
Lugenud enne jõudmist Simunasse üle uuemad trükised Jõgeva metsade kohta (äärmine Simuna poole oli Vaimastvere metskond viimase keskusega Kaeral) – neid on vähemasti kolm, võiks öelda, et eelteadmiste hankimine Väike-Maarja tundmiseks Tartu poolt minema hakates on täiesti jõukohane ülesanne. Idast tulles jääb Avinurme ja Simuna vahele Venevere, millest on huvitav raamat “Venevere koolielu” avaldatud Jõhvis, kuid ilma ilmu­mis­aastata ja, ilmselt mõtlematusest, ka autorinimeta.
Võib-olla kõige raskem on neid teadmisi hankida lääne suunalt, Annast alates, kust edasi jõuaksime Järva-Jaani.
Teised raamatud on tegelikult koguteosed, kust Väike-Maarjat tuleb otsida muu andmestiku ja ainestiku hulgast. Näiteks kes tahab õppida Väike-Maarja murrakut, peab muretsema endale kaheksaosalise sarja “Eesti murded” 2. köite (1965), milles PhD Mari Must on publitseerinud üheksa teksti ja esitanud lk 13–32 keskmurde omaaegse iseloomustuse.
Kes nende pudemete kokkuotsimise töö ära teeb? Täitsa selge, et me ei jõua kõiki uurimissuundi arendada korraga ühtviisi edukatena, sest näiteks arhiivileiud sõltuvad suuresti õnnelikust juhusest ega ole sugugi väga odavad. Kirjandusteadlasel Richard Alekõrrel (1914–1973) õnnestus 1940. aastate lõpul küsitleda veel Jakob Tamme õpilasi Väike-Maarja kihelkonnakoolist. Tamm oli õpetanud peast, st ilma õpikuta, ja nõudnud tuupimist. Järelikult valdas ta vabalt ka geomeetriat, aga vist on lootusetu teha kindlaks, millise õpiku järgi tundi ette valmistas. Loomulikult käidi kontrollimas temagi tunde, kuid kas vastavad märkmed on ka säilinud, me praegu ei tea, ja kas nende otsimine tasubki end ära?
Üle-eestiliselt on selgesti näha, kuidas iseseisvus selle sõna ülevas tähenduses on andnud kunagiste maantee­ääre turismibrošüüride asemele pika rea algupäraseid lokaalajalooalaseid raamatuid, mille tase vastab magistritööle. Vigu on, ent need on peamiselt tekkinud asjatundmatust toimetamisest, mitte niivõrd autori teadmatusest. Esimene häda algab sellest, et üldiselt saab neid muretseda poolkogemata ja tagantjärele nagu käesolevalgi korral ning sul tuleb sattuda õigesse poodi (kui tegemist ongi üldse müüdava väljaandega). Ma ei ole sugugi kindel, et igas maakondlikus turismikeskuses on kõik maakonnaomased väljaanded olemas ja iga rühmagiid teab sinna sisse pöörata. Märksa odavam on tellida maakondadevaheline kultuurireisikava inimeselt, kes küll ei ole kohapealne, kuid tunneb vähemalt ajalugu ning teab, kes kelle lehma lellepoeg on.
Ka mina olen niisugust pattu teinud ehk neid kavasid koostanud ja mõnikord isegi reisi juhtinud, aga uskugu lugeja, et lõbus töö see ei ole. Näiteks ei meeldi mulle rääkida väga põhjalikult surnuaedadel, mis on ikkagi rahupaigad ning kus oleks loomulikum olla võimalikult vait. Siit siis vahel nurin: miks Peeter Olesk rääkis ühest või teisest kadunust nii vähe. Ega siis surnuaed ole kirjandusloo klassituba!
Teiseks hädaks on põhjalike lokaalajalooliste uurimuste teaduslik retsenseerimine juba akadeemilise ringi tarbeks kas eesti või mõnes rahvusvahelisemas keeles. Raamatuid, mida ma käesolevas kirjutises olen üksnes nimetanud, võiks paljudel juhtudel kas seada eeskujuks või käsitleda mõne üksikprobleemi algatamiseks (näiteks koolitarede kirjeldus). Meil on teada Palamuse kihelkonnakooli sisemus. Richard Alekõrs kirjeldas Väike-Maarja kihekonnakooli juhataja Jakob Tamme kolmetoalist korterit kuni kokkupandava noodijalani (ilmunud 1978). Seevastu Otepää kihelkonnakoolist teab laiem avalikkus ainult selle fassaadi millalgi 1860. aastatel (hoone ise oli püstitatud 1816) ja 2011. Siinkirjutaja artiklid on mõeldud oma rahvale ning nad pigem soovitavad lugemist kui osutavad küsitavustele või pakuvad samas asjas muid tõlgendusvõimalusi.
Seda on vähevõitu.
Tähtvere mõisas 18. septembril 2012