Margus Tamm: kirjanikuks ma ennast veel ei pea - Kultuur - Postimees.ee

Margus Tamm: kirjanikuks ma ennast veel ei pea - Kultuur - Postimees.ee

Margus Tamm on tänapäeva renessansi­inimene, mees nagu orkester, Leonardo da Vinci, Andy Warholi ja Kiwa järglane, lugupeetud (ja ka pahameelt tekitanud) disainer, peformance’i- ja installatsioonikunstnik, nõtke sulega kunstikriitik ja nüüd ka Betti Alveri debüüdipreemiaga auhinnatud proosakirjanik..., kirjutab kriitik Janar Ala .

Margus Tamm
«Unesnõiduja»
Raudwara, 2011
190 lk

Margus Tamme debüütraamatut «Unesnõiduja» oma 41 lühiproosapalaga võib mingis mõttes võrrelda ka hea, intelligentse popalbumiga, ilma et peaks nõndaviisi määratledes mõistega kaasas käivat halba maiku häbenema. Lood on lühikesed, haaravalt ja nutikalt jutustatud.

Keeleliselt tähelepanuväärne (mida märkis ka Alveri žürii), detailides väljatöötatud. Margus Tamm märkab elu vastuolulist paljusust ja edastab selle hinnanguid andmata, mis ongi ehk tõsiseltvõetava kirjanduse üks tunnuseid. Raamat, mis on ise ja laseb ka teistel olla.

Algselt blogikirjandusena mõeldud teos on kiire ja kompaktne sissevaade ühe 21. sajandi inimese, nn kreatiivsesse klassi hulka kuuluja ellu. «Unesnõidujat» võib pidada ka reisiraamatuks – toimuvad need reisid siis autori tuumasõjahirmudest triibutatud lapsepõlve Loksal, paneelmaja elanikke ellu Tallinnas või siis hoopis Indiasse.