Mõte /Doris Kareva ÕpL 04.04.2008Mõni aeg tagasi pöördus minu poole üks nõutu ema, kelle esimeses klassis käiv tütar oli õpetaja korraldusel kirjutanud õhinal luuletuse Eestist. Kirjutist tagasi saades leidis laps kurbusega, et õpetaja oli lühidalt ja kategooriliselt kirjutanud teksti alla hinnangu: see ei ole luuletus. Murelik ema tahtis selgitust, mis siis õieti luuletus on ja mis ei ole. Minu arusaamist mööda oli tegu tekstiga, mis oleks vabalt võinud kuuluda Eesti luuleklassikasse – kohe kohises teadvusse terve hulk seoseid, tsitaate, rütme, millest tüdruk ise vaevalt teadlik oli. Eriti vaimustasid mind aga kaks viimast rida:
Eesti on kool. / Loodus on õpetus. Samavõrd kui rõõmustab see, et leidub lapsi, kes suudavad mõelda „kastist väljas”, olgu tegu siis liivakasti või kastisüsteemiga, teeb murelikuks, et ikka on õpetajaid, isegi väga edumeelsetes koolides, kes keelavad joonistada rohelist päikest ja nõuavad, et luuletus peab olema lihtsas riimis ja ühemõtteline. Kui kogenud pedagoogid viitavad traditsioonile – aastakümneid on alati nii tehtud! –, ei pruugi noortel olla alati piisavalt julgust ja enesekindlust, et raame avardada.Loomulikult on palju eeldada, et iga algkooliõpetaja luulet, muusikat või kunsti sügavuti valdab ja tulevased anded eksimatult ära tunneb. Kuuldavasti oli ka
Jüri Arrakule kunagi selgeks tehtud, et joonistada ta küll ei oska. Ometi võimaldab just töö lastega mitte üksnes õpetada, „kuidas peab”, vaid ka õppida, kuidas võib.
Sellest, mis südamelOlen kunagi tagasi andnud ühe andeka noore inimese käsikirja. See oli laitmatu esikluulekogu, mis vastas kõigile nõudmistele ja oleks kindlasti pälvinud tunnustava kriitika. Ometi tundus mulle, et autor on märksa andekam kui sellest tekstist nähtus. Ta oskas vähimagi raskuseta luuletada nii, nagu kõik sel ajal luuletasid, tegemata ühtki viga, ületamata ühtki piiri, avamata oma isiksust rohkem kui hädapärast vajalik. Soovitasin tal unustada kõik, mida ta oskab, ja alustada otsast peale, kirjutada see, mis südamel, üles, nagu see oleks maailma esimene luuletus. Seda oleksin ma tõesti väga tahtnud lugeda.Paraku jäi mul mulje, et ta oli minu reaktsioonist pettunud. Ta ootas kiitust, mille oli kahtlemata ära teeni-nud – ega mõistnudki, et minu soovitus oli palju kõrgemat järku tunnustus. Enamasti kipub noortel luuletajatel puudu olema lugemusest, haridusest, kirjutamiskogemusest – see on loomulik, see tuleb ajaga. Aga kuigi heliredelite harjutamist võetakse muusikuteel endastmõistetavana, ei saada tihti aru, et tehnilised oskused on vajalikud ka igas teises kunstivormis, kas või selleks, et arengu järgmisel astmel nad hüljata. Nii tuleb sellele, kes tõsiselt tahab luuletama õppida, kahtlemata kasuks töö luule tõlkimisel, niihästi värsiteooria kui eri luulevormide harjutamine. Ei saa ju tõsiselt võtta verinoort autorit, kes kuulutab, et ta põhimõtteliselt kedagi ei loe, et mitte end mõjutada lasta. Ja kelle jaoks iga talle pähekaranud kild tundub tähelepanuväärne ja originaalne.
Teekond luuleniOn aga ka täiesti teine tee; sissepoole pöördumise tee. Seegi eeldab suurt distsipliini ja pidevat enesearengut, aga ei toetu mitte kunsti traditsioonidele, vaid sisemisele häälele, kooskõlale looduse ja Jumalaga. On võimalik küll, et noor inimene loeb ainult esoteerilisi tekste – või ka sinna kõrvale hoopis ulmet või fantaasiakirjandust, üldse mitte luulet –, aga ise väljendu-da eelistab just luulevormis. Sellisel juhul on luuletamine osa tema vaimsest teekonnast; mitte tingimata selleks, et oma tekste teistega jagada, küll aga sisemise selguse saavutamiseks.
Loovkirjutamine on Eestis alles lapsekingades. Selle üle, kas kirjanikuks saab õpetada, on palju vaieldud; et loovus on arendatav ja eneseväljenduskrambist on võimalik üle saada, on tänaseks selge. Pole mingit põhjust, miks inimene peaks tingimata luuletama – kui vähegi võimalik, siis mitte! –, aga luule olemuse mõistmisel ja enese väljendamise oskusel on õpetajal väga palju võimalik ära teha.
UNESCO emakeelepäev on 21. veebruaril, luulepäev 21. märtsil ning raamatu ja roosi (ametlikumalt raamatu ja autoriõiguste päev) jüripäeval, 23. aprillil. Kui emakeelepäeva tähistame Eestis juba aastaid enne UNESCO-t, siis luule- ja raamatupäeva tasuks küll laiemalt meeles pidada.
Lapsed tahavad lugedaOlen kuulnud kurtmist, et lapsed hakkavad raamatust võõrduma; mu enda muljed seda küll ei kinnita. Nagu filmikunsti areng omal ajal pani muret tundma teatri saatuse üle, nii on loomulik, et virtuaalmaailma pealetung mõnes mõttes raamatu osa ajutiselt kahandab – aga kas või külaskäik
Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusse veenab, et muretsemiseks pole põhjust. Lapsed loevad ja neile loeb, kui neile ette loetakse. Ainus enam-vähem kindel viis lapsi luulest võõrutada on sundida neid pähe õppima tekste, mis neile vähimatki ei tähenda. Seevastu on võimalik just kõige endassepöördunumas eas õpilasi paremini mõistma õppida, kui lasta neil endal valida – kogu maailmakirjandusest välja otsida – üks enda jaoks oluline luuletus. Võib-olla oleks huvitav ja õpetlik lasta eri vanuseastme lastel kirjutada teemal „See ei ole luuletus”? Siinkohal on võimalik kõnelda ka maailmas üha laiemini levivast ja üsna populaarsest kirjandusvormist, mida nimetatakse „leitud luule”. Eesti kirjanduseski leidub sellele mitmeid vasteid, nagu
Juhan Viidingu „Lehest lugesin: „Vaim näitas võimule hambaid”” või suvel 1984 kirjutatud „Nõudeäri / vaateaken teatab: / „Suvi 1984”. / Milline teade! Ajas nii täpne”. Minu jaoks mõjus lummavalt puhta luulena kord bussis loetud „Ära varja vaatevälja / juhist paremale.” Avalike tekstide hulk aga kasvab päevast päeva, nagu ka neile reageeringute spekter. Juhan Liiv jäi aastateks vend Jakobi varju. Ei ta osanud rehkendada koolis ega eluski, hirmsad olid ta laulud. Ehk oleks tema aga luulena ära tundnud ühe kaheksa-aastase tüdruku read:
Eesti on kool. Loodus on õpetus.*********************************************************
Kirjanduse mõjust ja lugemisoskusest /
Berk Vaher, kirjanik, EKL
Tartu osakonna esimees,
ÕpL 04.04.2008Kehva kirjanduse osakaal on sama suur kui kehvade kirjandusõpetajate osakaal. On õpetajaid, kes hoiavad end kursis uudiskirjandusega, aga on ka neid, kes pole lugenud auhinnatud teoseidki.
Sisukate tekstide lugejaid napib lugemisoskuse kasinuse tõttu, inimesi pole õpetatud keerukamaid tekste lugema. Emakeelepäeva
Õpetajate Lehes väitis literaat
Peeter Helme: „Tõenäoliselt ei ole mõjuvõimsamaid eesti keele kujundajaid, kui seda iga päev oma tööriistana kasutavad kirjanikud.” Peatoimetaja
Tiia Penjam aga kahtles selles: „Tõenäoliselt siiski on, julgen vastu arvata, mõeldes meie aja eesti emakeelt suunavatele suurtele hoovustele ja üleilmastuvatele oludele. Ent noorte literaatide usk enda kirjutatud sõnade jõusse, kui sellest soovmõtlemisest johtub vastutustunne ja nõudlikkus oma loomingu suhtes, tuleb eesti keelele kahtlemata kasuks. Ülivõrdeline „mõjuvõimsus” vaevalt küll paika peab, kuid mingil määral kujundab meie keelt kindlasti ka seda kasutav nüüdiskirjandus – nii selle kultuuriväärtuslik osa kui ka kirjanduse pähe pakutav sisu-, vormi- ja keeletühjus. Viimast, paraku, ilmub ülekaalukalt rohkem kui raamatuid, mida tõesti lugeda tasub, aga ega see ole vist kunagi teisiti olnud.”Oma lõpulause toetuseks Tiia Penjam ühtki näidet ei too. Raske on uskuda, et Penjam on läbi lugenud suurema osa uudisteostest – ent kui ongi, siis oleks seda huvitavam teada, milliseid neist peab ta „sisu-, vormi- ja keeletühjadeks” ja miks. Ehk oleks see tõesti vahelduseks üks põhjendatult kriitiline hinnang nüüdiskirjanduse-le – peale kõiki noid veidemannilikke manamisi, mille taga on õigupoolest nõrk lugemus, pundar eelarvamusi ja suutmatus õppida uusi lugemisviise.Peeter Helme ju jätkab nõnda: „Muidugi peavad viimased suhtuma oma tööriista intelligentselt. Kuid samaga vastaku ka lugejad.” Lihtne on süüdistada kirjanikku „sisu-, vormi- ja keeletühjuses”. Raskem on endale tunnistada, et ise ei saa aru – eriti kirjandusõpetajal. On kord endale selgeks tehtud, mis on hea kirjandus, ja seda teadmist antakse edasi ka õpilastele; ent ajad muutuvad, ka inimese reaalsustaju ja unistused ei jää samaks ning järk-järgult tekibki õpetaja ja õpilaste vahele lõhe: see, mis õpetaja jaoks on väärtkirjandus, ei lähe õpilastele enam korda, ei kõneta neid; see, millega õpilased samastuvad, on jälle vastumeelt õpetajale.
Ohtlik ksenofoobiaTeismeea hinnangud on paljuski ebaküpsed ja ebapüsivad. Ent paljude suurte muutuste suhtes on noored ka heas mõttes vastuvõtlikumad – kui kirjanduses toimub järsk nihe kõnekeelsuse, slängi, netikeele poole, on noortel sageli kergem „uus lugemine” omaks võtta ja ka nõnda kirjutatud teose sisulised väärtused ära tunda. Õppimisvõimetu keelekonservatiiv näeb
Chalice’i „
Minu inimestes”,
Kiwa raamatus „
Roboti tee on nihe” ja plikanähvitsate kirjades Eesti Ekspressi telekava Krõõpa-rubriiki kohutavat vägivalda eesti keele suhtes – kõik nood numbrid täpitähtede asemel, kaos kirjavahemärkides, slängi ja toorlaenude üleküllus... Avatud meeltega literaat näeb neis lustlikku mängu keelega, taotlust keele ulatust avardada, iha keeles oma kodu leida. Kui sellest mängust kasvab välja keelearmastus ja soov tutvuda keele kõikide kihistustega, on just selle mängu piiramine vägivald loomuliku keele suhtes. Kitsarinnalist protektsionismi esineb keelekaitsjate sõnavõttudes kahjuks palju – äärmuslikuks näiteks on Eesti Keele Instituudi direktori
Urmas Sutropi hiljutised avaldused, et integratsioon on eesti keele suurim vaenlane, kuna teisest rahvusest inimesed hakkavad eesti keelt vigaselt rääkima. Selline seisukoht on selgelt profašistlik ja Sutrop ei tohiks oma ametikohal jätkata: ksenofoobne professor on rahvuskultuurile sada korda ohtlikum kui harimatu
skinhead. Kuidas on võimalik olla
Eesti Keele Instituudi direktor ja mitte märgata, milline mitmekülgsus iseloomustab eestlaste endi suhtumist oma keelde? Kuidas on selles ametis võimalik mitte taibata, et uute keeleoskajate lisandumine loob suurema lugejaskonna ka eesti kirjandusele? Kui tee kirjanduseni on aga teabepuuduse või eelarvamuste tõttu suletud, loevad inimesed seda, mida nende jaoks läbi nämmutatakse ja ajudesse kallatakse. Tegelik roppus ja keeleporno leiavad aset meedias, sest sealsed keeleapsud on libauudiste tootmise paanilisest tempost tingitud lohakuse, mitte mängleva keelenautimise vili. Ajalehtede toimetajatel jääb õigust (või ülbust) ülegi – Eesti Päevaleht sõdib vastu Keelekaitseinspektsioonile, Postimees üritab paika panna
Vabariigi Presidenti ennast. Klikkamiste hulga ja reklaamikäibe suurendamise nimel toodetavat rämpsu õigustatakse poliitilise sõnavabadusega. Ent iga hiireklõps tähendab valikut: valides ajalehest mõne neurootilise tibi kintsuvälgutamise, ütleb lugeja lahti võimalusest lugeda sotsiaalkriitilist analüüsi või raamatuarvustust. Poliitilise teadlikkuse tõstmise asemel on meedia asunud lugejaid roosamannaga lämmatama.
Kasin lugemisoskusKuidas sellele vastu seista? Jõuamegi tagasi õpetajate juurde. Kas meie
emakeeleõpetajad oskavad noviitse juhatada eesti kirjanduse rikkusteni – mitte ainult ajalooliste, vaid ka tänapäeva rikkusteni? Tiia Penjam kirjutab: „
Mõnest küljest vaadatuna pole eestlaste kirjaoskus Grünthal-Ridala ajast praeguseni kuigi palju muutunud. Nagu tollal nii ka nüüd ei pääse mõttetihe ning sõnavara- ja nüansirikas keel suuri rahvahulki mõjutama. Põhjuski seesama: rahvahulkadel pole küllalt haridust ning haridusega kaasnevaid huvisid ja arusaamist, et lugeda sisukaid tekste. Akadeemia, Vikerkaare, isegi Sirbi trükiarvud on marginaalsed ning raamatute lugemisega on meil kah lood, nagu on.” Kes selle eest vastutavad? Kas pole nii, et kehva kirjanduse osakaal on sama suur kui kehvade kirjandusõpetajate osakaal? Sisukate tekstide lugejaid napib lugemisoskuste kasinuse tõttu, inimesi pole õpetatud keerukamaid tekste lugema. Mõistagi pole kaugeltki kõik kirjandusõpetajad taolised: olen kohtunud entusiastidega, kes hoiavad end kursis uudiskirjandusega, püüavad hoomata stilistiliste ekstravagantsuste tagamaid ja sisendada ka õpilastesse julgust arusaamatuga rinda pista. Olen kohanud aga küllaga ka neid, kes on kirjandusõpetajad vaid ametinimetuselt, kuid pole lugenud auhinnatud teoseidki, rääkimata avangardist ja perifeeriast; ei mõista
modernismigi, rääkimata
postmodernismist. Palk on väike, aega vähe,
riigieksamid nõuavad kogu tähelepanu... Ent kuidas siis mõned teised suudavad enamat? Vajaka jääb mitte ainult lugejatest, vaid ka intelligentsest tagasisidest. Vaevalt, et suured kirjanikud on otsas; pigem ei osata paljude tänaste autorite (tulevast) suurust ära tunda. Ükski kirjanik ei arene vaakumis; teda toetab selline kriitika, mille väljendaja mõistab kirjaniku püüdlusi ja loomingu konteksti. Just nüüdiskirjandust mõistvate kriitikute vaegus viis 1990-ndate lõpul olukorrani, milles ilukirjanduse arvustusi kirjutasid valdavalt kirjanikud ise; ent see pole kuigi eluterve olukord, sest viimaks näeb kirjanik teise teoses ikka iseennast. Õnneks on ka neid õpetajaid, kes hoolitsevad arvustajate juurdekasvu eest – näiteks
Helja Kirber Tartu Forseliuse Gümnaasiumist, kes igal aastal korraldab
Virtuaalkassi konkurssi. Ometi on tema üks väheseid õpetajaid, keda võib kohata Tartu kirjandusüritustel...
Kirjaniku vastutusNoored literaadid ise on igati valmis oma loomeprintsiipe õpetajatele ja õpilastele selgitama. Mõistagi ei tohiks selgitamisega liiale minna – alles peab jääma lugeja enda avastamisrõõm ja südamega kirjutatu inimlik saladus. Ent sageli juhtub, et kirjanike esinemistel koolides ja raamatukogudes tuleb jutuks hoopis muu: küsitakse väärtushinnangute, ümbritseva elu probleemide ja paradokside kohta. Kirjanikku – isegi tundmatut – tajutakse kellenagi, kes suudab tänases teabest, reklaamist ja pingetest küllastatud maailmas teadlikumalt orienteeruda. Kui kirjanik saab aru sellise eeldusega kaasnevast vastutusest ja kõnetab ennekõike inimesi, mitte anonüümset „publikut”, avab see ka tee tema teosteni. Leiduks vaid kutsujaid-küsijaid...
*************************************************
Lisaksin omalt poolt mulle (A.L.) väga meeldinud mõtteavalduse, mille leidsin
ÕpL-st18.05.2007. a.
Eesti Mereakadeemia raamatukoguhoidja-toimetajast, suurte kogemustega tõlkijast
Helje Heinojast (lõpetanud TÜ füüsika erialal 1959, õpetajakogemust 7 aastat Tallinna 7 KK, praegu
Inglise Kolledž) kirjutet isikuloost:
...
hea õpetaja peab olema särav isiksus. Tema tähelepanekute kohaselt pole koolis muutunud mitte lapsed, vaid pigem õpetajad. Helje sisemine kultuur ja kasvatus ei lubanud tal tööle tulles direktorilegi „sina” öelda, seda enam mõjub talle võõristavalt liigne familiaarsus laste ja õpetajate vahel. Osa õpetajaid näib aga päris rahul olevat, kui õpilane neid stiilis „Kuule, Jüri…” sinatab. Kamraaditsemine võib tagada küll hea läbisaamise lastega, kuid siis pole õpetaja isiksusena enam eeskujuks ja enamasti riivab see tugevasti õpetaja sisemist väärikust... Loe: KARL MARTIN SINIJÄRV: Keelest ja tundidest, meeletult ja tundeliselt / Karl Martin Sinijärv. EpL
