Vabaduse platsil toimub suur kirjandusmaraton - Õhtuleht

Vabaduse platsil toimub suur kirjandusmaraton - Õhtuleht
Festivali pidevalt muutuv ja täienev kodulehekülg asub aadressil www.headread.ee

Head lapsed kasvavad raamatuga - 6.5.10 Solarise Keskuse Nokia Kontserdisaalis Eesti Lastekirjanduse Keskuse õpipäev!

10.00 – 11.00 Miks on kiisul kriimud silmad ehk mudilase... Mare Müürsepp (Tallinna Ülikooli lastekirjanduse dotsent)
11.00 – 11.45 Väikelapse raamat Bolognast vaadatuna. Viive Noor (Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert, kunstnik)
11.45 – 12.30 Ettelugemisest iselugemiseni ehk Tallinna lasteaedades läbiviidud lugemisküsitluse kokkuvõtted. Tiina Undrits (Eesti Lastekirjanduse Keskuse lugejateeninduse konsultant)
12.30 – 12.45 Raamatud ja ideaalid. Epp Annus (Kirjastus „Päike ja Pilv“)
12.45 – 13.00 Laste rõõm. Tiina Tammer (Kirjastus Tammerraamat)

13.00 – 14.00 Balti Raamatumessi avamine

14.00 – 14.30 Raamat on vaatamis-, lugemis- ja õppimisasi. Siiri Essenson (Tallinna Virmalise lasteaia õpetaja)
14.30 – 15.00 Nipi ja trikiga lugemise poole ehk raamatukoguhoidja näitleb, laulab, tantsib, pajatab. Reet Tomband (Lääne-Virumaa Keskraamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja).
15.00 – 15.30 Ruttu raamatulapseks. Jaanika Palm (Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija)

Toomas Vint: Proosamaastik 2009, kaldu harrastuskirjanduse poole

Eesti Kirjanduse Seltsi 2009. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolekul peetud hr Toomas Vindi ettekannet uue proosakirjanduse kohta loe siit!

Sirp jätkab järgmistes numbrites samal koosolekul peetud Hannes Varblase (2009. aasta luule), Toomas Kiho (reisikirjandus), ja Kadri Tüür (kriitika) ettekannete avaldamist.

Loe edasi:
Kolm korda üks kolmandik on umbes üks, Sirp, 23.4.2010
Reisile raamatuga, Sirp, 23.4.2010
Kes loeb? 2009. aasta päevakriitikast, Sirp, 23.4.2010

Ramo Pener: Ühikarotid levitavad katku - Arvamus - Virumaa Teataja

Ramo Pener: Ühikarotid levitavad katku - Arvamus - Virumaa Teataja

......Raamatute lugemine on mõttetu, kau­nite kunstidega tegelemine on nohikute pärusmaa. Nemad ootavad reedest päeva, et siis kaheks-kolmeks päevaks kärss likku panna, mitte millelegi mõelda, unustada, kes olen, kust tulen ja kuhu lähen - ja ühikarotid sellist katku-al­ternatiivi just pakuvadki. Kes ja kus pakub vaktsiine, sest tegemist on hoopis tõsisema hädaga kui seagripp?........

....

Ärge tulge väit­ma, et noo­ruk teeb vahet reaalse ja irreaalse, reaalse ja virtuaalse vahel. Need piirid hägustuvad üha rohkem ja üha kiiremini. Nõmeduse, vul­gaarsuse ja perverssuste demonstreerimine ning sellega kaas­nenud pealtvaatajate (loe: õpilaste) ovatsioonid juuru­tavad meie noorukites põhimõttelist suhtumist iseendasse ja oma kaas­lastesse. Kui sa esmaspäeva õhtuti ei vaata ega naudi "Ühikarotte", siis sind lihtsalt pole olemas.

Katk levib ju­ba algklassidesse­gi. Paljud on nakatunud ja igaks juhuks püüavad suuremate laste­ga kaa­sa naerda. Labasus ja nil­bus on omaette väärtusteks. Kui õpe­ta­ja ei räägi ühi­karottide tee­­mal vaimustuse­ga kaasa, siis ta on heal juhul luuser.....

Toomas Raudam: vastamatus - Kultuur - Postimees.ee

Toomas Raudam: vastamatus - Kultuur - Postimees.ee

Millest räägib "Muti metroo"? "Ei tea, ei saa aru!"

Aigi Viira 10.04.2010 Õhtuleht

Miks ei suuda algklassilaps mõista lihtsa lastelaulu "Muti metroo" teksti sisu ega seda oma sõnadega ümber jutustada?

Miks kurdavad matemaatikaõpetajad, et tekstülesandeid on võimatu lahendada, sest keskastme lapsed ei saa tekstist aru? Emakeeleõpetaja Age Salo ütleb välja tõe: "Kuna nende keeleoskus on vilets. Kuna nende lugemus on väike."

"Minu suurim šokk oli see, kui üks poiss ütles, et on kolme gümnaasiumiaasta jooksul käinud vaid korra linna keskraamatukogus ja siis ka kedagi ootamas, mitte raamatuid laenutamas," muigab Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Age Salo.

Kastikasvatuse lapsed

"Tema lugemus on kohustuslikust kirjandusest vaid pool, kui sedagi. Ja kolleeg, kes töötab ülikooli juures, rääkis, et magistrandid, kellele ta soovitas otsida materjale ülikooli raamatukogust, küsisid seepeale: "Kus see veel asub?" Üliõpilased on nii netipõhise õppe peal, netis on kõik materjalid olemas, et neil puudub vajadus käia raamatukogus."

See on Salo meelest ka põhjus, miks praegused koolilapsed ning tudengidki erilise eneseväljendusoskusega ei hiilga: raamatuarmastuse puudumine jätab nii kõne- kui ka kirjakeelde suure tühimiku.

"Lugemus! Lugemus! Lugemus! Ilma selleta ei kujune oma stiili, kuid oma stiil tähendab ju oma maailmanägemust!" kinnitab semiootik Ann Malts, kes peab peasüüdlasteks telerit ja arvutit ning nimetab tänapäeva noori kastikasvatuse lasteks. Ehk siis teisisõnu – lapsevanemad on telerit lapsehoidjana kasutanud ning seega laste silmaringi televiisori laiendada jätnud.

Nõukogude ajal, kui Malts esimest korda Kanadas käis, palus ta pererahval demonstreerida tohutut telekanalite hulka, mida tollases Eestis veel nähtud polnud. Teleripuldiga klõpsiti kiirelt ühelt kanalilt teisele, pildid vaheldusid tohutu kiirusega. Malts toob näite, et selline kiire pildivahetus, kus ühel minutil vaatad pühalikku filmi Neitsi Maarjast ja teisel kohe mõnd võigast piinamissteeni, lööb hoobi telerisõbra maailmapilti. "See on pildikast, mis lõhkus narratiivi," sõnab ta ning pakub, et ehk sellepärast kiinduvadki inimesed üha enam telerist seriaalide vaatamisse, mis sest, et nende sisu võib olla tühisemast tühisem – inimesed otsivad lugu, mida neile jutustatakse vastukaaluks nn videoklipistunud maailmale, kus pildid vahelduvad nii kähku, et tervikut ei teki. Kunstpildi visuaalsus ja kiirus on tema sõnul tappev vastuolu raamatuile. Raamatute järele ei pruugigi sestap ka loo-otsija käsi sirutuda, sest enese paksust teosest läbi närimine ei paku nii kiiret naudingut kui arvuti- ja teleripilt seda suudavad.

Loeb, aga aru ei saa

Tartu Descartes’i Lütseumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anneli Heinmaa lausub, et õpetajana näeb ta kaunis tihti hetki, mil õpilased kipuvad raamatuid mitte lugema ning askeldavad enamalt jaolt üksnes teleri-arvutiilmas: "Tundub, et põhiliselt elatakse just arvutiilmas, teleriilmaski enam nii väga vist mitte. Võib-olla telerist mingeid filme ja tõsieluseriaale vaadatakse, kuid muid saateid – uudised, kultuur, arvamussaated – üldjuhul mitte. On kohutavalt kummaline, et gümnaasiumiosas käib tohutu hulk lapsi, kes ei tea midagi näiteks Eesti filmiklassikast, isegi mitte "Viimsest reliikviast". See, mis 30–40aastastele on täiesti enesestmõistetav ja teada-tuntud, on neile võõras maailm. Sülearvutid on osal iga päev kooliski kaasas ja muutumas noorte inimeste kehaosaks."

Kui aga Salo nimetab praegusi koolilapsi koomiksipõlvkonnaks, siis Heinmaa jääb kindlameelselt väljendi "internetipõlvkond" juurde ning toob näiteks 2008. aastal ajakirjas Akadeemia avaldatud Nicholas Carri kirjutise "Kas Google muudab meid lolliks?", milles autor tõestab, et internet kärbib kildhaaval keskendumis- ja juurdlemisvõimet. (NB! 2008 nr. 12 Akadeemia, lk 2708 , tlk Tanel Toobik)

Üks päevikusse ja valmis

"See on kindla peale üks põhjus, miks tänapäeva keskmine koolinoor ei loe raamatut," usub Heinmaa. "Selleks oleks tarvis keskendumis- ja juurdlemisvõimet, mida tal ei ole. On ka selliseid, kes loevad, aga väidavad, et ei saa aru. See ongi see kirutud funktsionaalne kirjaoskamatus: loen, aga aru ei saa. Tõepoolest on järele jäänud ka neid, kes mingil põhjusel loevadki. Kas kohusetundest (korralikud tütarlapsed, kes ei taha halbu hindeid) või sellepärast, et kodus on lugejad intelligendid ees ja laps on harjunud raamatute maailmaga. Minu silme läbi on pilt selline. Keskkoolis, kus ma õpetan. Mõtlengi keskkooli kui vanuseastet, aga ega pilt põhikoolis pole kindlasti mitte teistsugune."

Leie põhikooli emakeeleõpetaja Ulve Pedastik on sama meelt, mis Heinmaa: mitte et noorsugu oleks hukas, vaid et nende väljendusoskus on piiratud ning lugemisharjumust raske juurutada. Seda ka kohustusliku kirjanduse puhul, mida mõni laps kätte võttagi ei taha ning tulemuseks on hinne üks.

Salo lisab, et kümmekond aastat tagasi saatis ta raamatut mittelugenu arvestuselt tagasi ning enne jutule ei võtnud, kui kõik oli loetud. "Praegu pole päris null-lugemusega välja tuldud, nii et mingi hinde saan ikka välja panna," tähendab ta.

Mida teha lastega, kes üldse ei taha raamatut kätte võtta? Kas ongi nii, et lõpuks tuleb talle päevikusse üks panna ja sellega asi lõppebki? Või on ehk ka muid lahendusi?

"Muu lahendus on see, kui õpilane on mingitest sekundaarsetest allikatest – põhiliselt otsib ja leiab ta neid internetist – raamatu kohta andmeid kogunud ja suudab rahuldavalt sellest rääkida-kirjutada," pakub Heinmaa. "Siis ta oma hinde ka saab, aga on ka võimalik, et ei saa, sest kes ei loe, sel napib ju eneseväljendusoskust. Mina üldiselt püüan olla järjekindel ja ootan, et õpilane loeks raamatu ise läbi. Aeg-ajalt see õnnestubki. Mind ärritab, kui inimene räägib asjast, mida ta ei tunne. Ma ei suuda leppida, et õpilane ei loe. Ega ma õpetajana sellepärast just populaarne ole. Olen keskkoolis öelnud, et kui inimene tuleb gümnaasiumisse ja ikka seetõttu, et saada head haridust, siis peab ta olema võimeline ilukirjanduslikku teksti lugema. Kuid üks asi on see, mida ta minu arvates peab, teine asi tegelikkus. Ma ei taipa, kuidas nad mõistavad oma füüsika- või bioloogiaõpikutes leiduvaid keerulisemaid ja teaduslikumaid tekste ja ilukirjandust mitte. Mõtlemis-, arutlemis- ja kirjutamisoskus algab ja tuleb minu meelest ju ikka lugemisest."

Loevad sõnu, mitte teksti

Sama meelt Heinmaaga on ka Salo: "Nende oskus loetut kasutada vajab ikka väga kõva trenni. 12. klassile on tundi hea anda, õpetajatöö kogemus on väga hea, siis tekivad endalgi erinevad seosed ning eks siis lükkadki tunnis seoseid ette, lootes, et nad õpivad sarnaselt mõtlema." Ta lisab, et lugemine – see jääb. Aga hoopis teine asi on teksti mõistmine. "Nad loevad raamatuid küll, kuid loevad üksnes sõnu ega mõista teksti," lausub Salo.

Pilt-pilt-pilt-seoseid, nagu teleris või arvutis, ei ole ja nii on vaid raamatuteksti põhjal loo kokkusaamine vaevaline. "Nad vajavad lahtiseletamist. Teeme vestlusringe, et nad omavahel räägiksid. Ja siis tekib ka häid mõtteid. Jah, nad suudavad mudeleid luua, hästi primitiivseid," ütleb Salo. "Nad on ikka suures osas koomiksipõlvkond. Ja nüüd on ju olemas ka täiskasvanute koomiksid. "Videvikud" ja kõik need lühendatud jutud. Nii pole õpilased enam üldse tekstide sees. Jah, tõesti, nad loevad, aga teine asi on see, kui palju nad mõtlevad. Aga raske on see neile küll."

Loe siit !

Loevad ja soovitavad: perekond Mägi, Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho

Tartu Linnaraamatukogu 97. sünnipäeva nädalal jagasid omi lugemiselamusi ja raamatu juurde jõudmisi
Kärt Johanson ja Tõnis Mägi
ning Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho.




Tõnis Mägi hindas kõrgelt Lauri Sommeri "Kolme Yksiklast". Kui Sommer lõpetanuvat Nick Drake loo kirjutamise, olevat Sommeri käe peale laskunud liblikas... Vt lähemalt selle raamatu kohta siit!

Avatud ligipääsuga raamatukogunduse ja infoteaduse ajakirju

Journal of Library Innovation

Veel avatud ligipääsuga raamatukogunduse ja infoteaduse ajakirju vt siit!

Uudise edastas hr Vallo Kelder, Viljandi Kultuuriakadeemia
infohariduse osakonna raamatukogunduse lektor

E-raamatutega seonduvast kirjutab 3.04.2010 ÕpL-s hr Argo Kerb