Kui aeglane reisirong juhtub peatuma Kiltsi vaksalis, siis aknast vaadatuna paistab kätte võrdlemisi vaene koht, pärapõrgu serv. XXI sajandi väärilist raudteejaamahoonet koos hooldatud ümbrusega Tallinna ja Valga vahel vist ei olegi, paremas korras on ehk Aegviidu.
Sootuks teistsugune pilt avaneb Väike-Maarjale siis, kui läheneda talle raamatute kaudu. Neid on kahesuguseid. Ühed kirjeldavad elamist lõuna poolt tulles, Jõgeva ja Väike-Maarja vahel. Simuna kohta on avaldatud kuus ilusat teatmeteost heal paberil ning rikkaliku andmestikuga. Tehnikateadlane ja meeskoorilaulja Heino Ross (1929) on juba aastate eest (2009) koostanud paksu (463 lk) käsiraamatu “Simuna. Kihelkonna keskus”, mis võiks olla eeskujuks ka selle kohta, kuidas selliseid teoseid üldse teha. Lisagem siia sama koostaja eelmisest pisut väheldasem “Simuna koolid” (2008) jällegi rohke andmestikuga, millest näiteks kunagistel õppekavadel on kõrge hind Simunast kaugemalgi, sest neist tuleb muu kõrval esile, missuguste õpikute järgi õpetati. Lisagem neile Heino Rossi “Pudivere mõis Virumaal” (2010).
Lugenud enne jõudmist Simunasse üle uuemad trükised Jõgeva metsade kohta (äärmine Simuna poole oli Vaimastvere metskond viimase keskusega Kaeral) – neid on vähemasti kolm, võiks öelda, et eelteadmiste hankimine Väike-Maarja tundmiseks Tartu poolt minema hakates on täiesti jõukohane ülesanne. Idast tulles jääb Avinurme ja Simuna vahele Venevere, millest on huvitav raamat “Venevere koolielu” avaldatud Jõhvis, kuid ilma ilmumisaastata ja, ilmselt mõtlematusest, ka autorinimeta.
Võib-olla kõige raskem on neid teadmisi hankida lääne suunalt, Annast alates, kust edasi jõuaksime Järva-Jaani.
Teised raamatud on tegelikult koguteosed, kust Väike-Maarjat tuleb otsida muu andmestiku ja ainestiku hulgast. Näiteks kes tahab õppida Väike-Maarja murrakut, peab muretsema endale kaheksaosalise sarja “Eesti murded” 2. köite (1965), milles PhD Mari Must on publitseerinud üheksa teksti ja esitanud lk 13–32 keskmurde omaaegse iseloomustuse.
Kes nende pudemete kokkuotsimise töö ära teeb? Täitsa selge, et me ei jõua kõiki uurimissuundi arendada korraga ühtviisi edukatena, sest näiteks arhiivileiud sõltuvad suuresti õnnelikust juhusest ega ole sugugi väga odavad. Kirjandusteadlasel Richard Alekõrrel (1914–1973) õnnestus 1940. aastate lõpul küsitleda veel Jakob Tamme õpilasi Väike-Maarja kihelkonnakoolist. Tamm oli õpetanud peast, st ilma õpikuta, ja nõudnud tuupimist. Järelikult valdas ta vabalt ka geomeetriat, aga vist on lootusetu teha kindlaks, millise õpiku järgi tundi ette valmistas. Loomulikult käidi kontrollimas temagi tunde, kuid kas vastavad märkmed on ka säilinud, me praegu ei tea, ja kas nende otsimine tasubki end ära?
Üle-eestiliselt on selgesti näha, kuidas iseseisvus selle sõna ülevas tähenduses on andnud kunagiste maanteeääre turismibrošüüride asemele pika rea algupäraseid lokaalajalooalaseid raamatuid, mille tase vastab magistritööle. Vigu on, ent need on peamiselt tekkinud asjatundmatust toimetamisest, mitte niivõrd autori teadmatusest. Esimene häda algab sellest, et üldiselt saab neid muretseda poolkogemata ja tagantjärele nagu käesolevalgi korral ning sul tuleb sattuda õigesse poodi (kui tegemist ongi üldse müüdava väljaandega). Ma ei ole sugugi kindel, et igas maakondlikus turismikeskuses on kõik maakonnaomased väljaanded olemas ja iga rühmagiid teab sinna sisse pöörata. Märksa odavam on tellida maakondadevaheline kultuurireisikava inimeselt, kes küll ei ole kohapealne, kuid tunneb vähemalt ajalugu ning teab, kes kelle lehma lellepoeg on.
Ka mina olen niisugust pattu teinud ehk neid kavasid koostanud ja mõnikord isegi reisi juhtinud, aga uskugu lugeja, et lõbus töö see ei ole. Näiteks ei meeldi mulle rääkida väga põhjalikult surnuaedadel, mis on ikkagi rahupaigad ning kus oleks loomulikum olla võimalikult vait. Siit siis vahel nurin: miks Peeter Olesk rääkis ühest või teisest kadunust nii vähe. Ega siis surnuaed ole kirjandusloo klassituba!
Teiseks hädaks on põhjalike lokaalajalooliste uurimuste teaduslik retsenseerimine juba akadeemilise ringi tarbeks kas eesti või mõnes rahvusvahelisemas keeles. Raamatuid, mida ma käesolevas kirjutises olen üksnes nimetanud, võiks paljudel juhtudel kas seada eeskujuks või käsitleda mõne üksikprobleemi algatamiseks (näiteks koolitarede kirjeldus). Meil on teada Palamuse kihelkonnakooli sisemus. Richard Alekõrs kirjeldas Väike-Maarja kihekonnakooli juhataja Jakob Tamme kolmetoalist korterit kuni kokkupandava noodijalani (ilmunud 1978). Seevastu Otepää kihelkonnakoolist teab laiem avalikkus ainult selle fassaadi millalgi 1860. aastatel (hoone ise oli püstitatud 1816) ja 2011. Siinkirjutaja artiklid on mõeldud oma rahvale ning nad pigem soovitavad lugemist kui osutavad küsitavustele või pakuvad samas asjas muid tõlgendusvõimalusi.
Seda on vähevõitu.
Tähtvere mõisas 18. septembril 2012
Lugenud enne jõudmist Simunasse üle uuemad trükised Jõgeva metsade kohta (äärmine Simuna poole oli Vaimastvere metskond viimase keskusega Kaeral) – neid on vähemasti kolm, võiks öelda, et eelteadmiste hankimine Väike-Maarja tundmiseks Tartu poolt minema hakates on täiesti jõukohane ülesanne. Idast tulles jääb Avinurme ja Simuna vahele Venevere, millest on huvitav raamat “Venevere koolielu” avaldatud Jõhvis, kuid ilma ilmumisaastata ja, ilmselt mõtlematusest, ka autorinimeta.
Võib-olla kõige raskem on neid teadmisi hankida lääne suunalt, Annast alates, kust edasi jõuaksime Järva-Jaani.
Teised raamatud on tegelikult koguteosed, kust Väike-Maarjat tuleb otsida muu andmestiku ja ainestiku hulgast. Näiteks kes tahab õppida Väike-Maarja murrakut, peab muretsema endale kaheksaosalise sarja “Eesti murded” 2. köite (1965), milles PhD Mari Must on publitseerinud üheksa teksti ja esitanud lk 13–32 keskmurde omaaegse iseloomustuse.
Kes nende pudemete kokkuotsimise töö ära teeb? Täitsa selge, et me ei jõua kõiki uurimissuundi arendada korraga ühtviisi edukatena, sest näiteks arhiivileiud sõltuvad suuresti õnnelikust juhusest ega ole sugugi väga odavad. Kirjandusteadlasel Richard Alekõrrel (1914–1973) õnnestus 1940. aastate lõpul küsitleda veel Jakob Tamme õpilasi Väike-Maarja kihelkonnakoolist. Tamm oli õpetanud peast, st ilma õpikuta, ja nõudnud tuupimist. Järelikult valdas ta vabalt ka geomeetriat, aga vist on lootusetu teha kindlaks, millise õpiku järgi tundi ette valmistas. Loomulikult käidi kontrollimas temagi tunde, kuid kas vastavad märkmed on ka säilinud, me praegu ei tea, ja kas nende otsimine tasubki end ära?
Üle-eestiliselt on selgesti näha, kuidas iseseisvus selle sõna ülevas tähenduses on andnud kunagiste maanteeääre turismibrošüüride asemele pika rea algupäraseid lokaalajalooalaseid raamatuid, mille tase vastab magistritööle. Vigu on, ent need on peamiselt tekkinud asjatundmatust toimetamisest, mitte niivõrd autori teadmatusest. Esimene häda algab sellest, et üldiselt saab neid muretseda poolkogemata ja tagantjärele nagu käesolevalgi korral ning sul tuleb sattuda õigesse poodi (kui tegemist ongi üldse müüdava väljaandega). Ma ei ole sugugi kindel, et igas maakondlikus turismikeskuses on kõik maakonnaomased väljaanded olemas ja iga rühmagiid teab sinna sisse pöörata. Märksa odavam on tellida maakondadevaheline kultuurireisikava inimeselt, kes küll ei ole kohapealne, kuid tunneb vähemalt ajalugu ning teab, kes kelle lehma lellepoeg on.
Ka mina olen niisugust pattu teinud ehk neid kavasid koostanud ja mõnikord isegi reisi juhtinud, aga uskugu lugeja, et lõbus töö see ei ole. Näiteks ei meeldi mulle rääkida väga põhjalikult surnuaedadel, mis on ikkagi rahupaigad ning kus oleks loomulikum olla võimalikult vait. Siit siis vahel nurin: miks Peeter Olesk rääkis ühest või teisest kadunust nii vähe. Ega siis surnuaed ole kirjandusloo klassituba!
Teiseks hädaks on põhjalike lokaalajalooliste uurimuste teaduslik retsenseerimine juba akadeemilise ringi tarbeks kas eesti või mõnes rahvusvahelisemas keeles. Raamatuid, mida ma käesolevas kirjutises olen üksnes nimetanud, võiks paljudel juhtudel kas seada eeskujuks või käsitleda mõne üksikprobleemi algatamiseks (näiteks koolitarede kirjeldus). Meil on teada Palamuse kihelkonnakooli sisemus. Richard Alekõrs kirjeldas Väike-Maarja kihekonnakooli juhataja Jakob Tamme kolmetoalist korterit kuni kokkupandava noodijalani (ilmunud 1978). Seevastu Otepää kihelkonnakoolist teab laiem avalikkus ainult selle fassaadi millalgi 1860. aastatel (hoone ise oli püstitatud 1816) ja 2011. Siinkirjutaja artiklid on mõeldud oma rahvale ning nad pigem soovitavad lugemist kui osutavad küsitavustele või pakuvad samas asjas muid tõlgendusvõimalusi.
Seda on vähevõitu.
Tähtvere mõisas 18. septembril 2012
