Elo Viiding: Viimasel ajal on teadaolevalt kombeks muinasjuttude kohitsemine ja ümberkirjutamine moodsamas võtmes!

Lastekirjandust on mitmesugust, kirjutab Elo Viiding 6. juuni Sirbis:

.... lapsena tekitas lastekirjanduse lugemine minus sageli vimma, ning ma ei osanud seletada, miks. Tajusin alati, aga ebateadlikult ja seda tunnet siis sõnastada oskamata, et kõik, mis juhtub tolles raamatus, toimub tegelikult kirjutaja – tolle tädi või onu – enda peas, ning seetõttu ei suutnud ma ka raamatus kirjeldatavat tõe pähe võtta, või siis segas ja häiris too alateadlik tajumine mu lugemist. Ma elasin raamatus kirjeldatud sündmustele kaasa küll, aga mulle tundus ikkagi, et mind on nendest sündmustest kuidagi kõrvale jäetud; et need sündmused arenevad liiga kiiresti; et ei ole hetkekski aega peatumiseks, järelemõtlemiseks, tundmiseks. Teiste fantaasiate ja projektsioonide vastuvõtmine oli sageli koormav ja väsitav; need fantaasiad ei olnud kunagi „minu fantaasiad”. Minu fantaasiad olid nende ekstravertsete, söakate ja teokate laste, kirjanike ja raamatutega võrreldes kuidagi painavamad, introvertsemad, müstilisemad ja kurjemad – loomulikult võisid ka teised nii tunda, aga siis ma veel seda ei teadnud. Tundsin abitust, kui minult heatahtlikult või murelikult küsiti, kas mulle raamat meeldis, või ettevaatlikult uuriti, mida lastekirjanik mulle oma raamatuga „öelda tahtis”, ning kehitasin nukralt õlgu. Koolis jäi mu lugemispäevik pooltühjaks, sest see, mida sinna kirjutada tuli, pidi kindlasti olema „raamatu vaimus” või „raamatust lähtuv”, ja „ülearune” tuli kindlasti maha tõmmata. Ometi oli tollelgi ajal teada, et igasugune raamat tekitab lugejas just nimelt personaalseid assotsiatsioone, raamat kas mõjub või ei, ja et nii nagu unenägudel, pole ka heal kirjandusel nüri tavaloogikaga või „kujutlusega kirjandusest” mitte vähimatki pistmist. Seepärast oleksin lugemispäevikusse kirjutanud meelsamini mõne luuletuse, mis oleks kindlasti loetut omal moel peegeldanud, aga see oleks kahtlemata seisnud kirjanduse „kasulikkuse”, „mõtlemapanevuse” ja „õpetlikkuse” loogikast kaugel...

.... Väärt lääne lastekirjandusest ja heaoluühiskondade prullakatest ja rõõmsatest lapskangelastest palju enam meeldisid mulle karmi elusaatusega täitanud vene orvud, kelle rasket elu polnud kujutatud sugugi lastepäraselt ja mahedalt (nagu näiteks Pipi Pikksuka elu), ja vaesest perest pärit pioneerid, kelle emad käbidega nende ainsat toakest kütma pidid ning isad blokaadi ajal hukkunud olid – need konkreetse sõnumiga vanad antifašistlikud lood, mida vanaema kuuris hoidis, kus paha sai alati karistuse ning loo moraal – aidata kaasõpilast või kolhoosi esimeest – ilmnes selgelt juba esimeste ridade järel...

Vaata üle ka autori võrgupäevik!