Loe! Sakala 7.7.09
... Eesti põllumajandusmuuseum ei olnud mõeldud praeguse maaülikooli ajaloo muuseumina või kui, siis marginaalselt, üksikute õppejõudude isikufondide ja unikaalsete õpetusseadmete ulatuses. Et maaülikool on oma nime, ajaloo pikkust, struktuuri ning õppehoonete asukohta palju kordi muutnud, on tema ajaloo kokkukirjutamine äärmiselt problemaatiline. Selleks läheb tarvis terviklikku metakeelt.
Jüri Kuuma huvitas selles vallas eraldi põllumajanduslik arvepidamine, sest maaparandus on oma loomu poolest alati kollektiivne ettevõtmine. Tammsaare kirjeldas säärasest tööst peamiselt kraavitamist, Oskar Luts «Suves» kivilõhkamist.
Tahtes Jüri Kuuma elutööd jätkata, peaksime jõudma küsimuseni, mismoodi toimis talupidamises arvepidamine, kui ei päriskohapidajad ega sulased olnud matemaatikat õppinud.
Teine küsimus on kidasem. Maaülikooli raamatukogus puudub hulk ülikooli õppejõudude õpikute ja õppevahendite eksemplare. Osa neist on sisuldasa muidugi aegunud, kuid nad kirjeldavad sellegipoolest didaktiliste printsiipide evolutsiooni, seda teekonda, mille lõpusirgele on jõudnud järgmise põlvkonna kolleeg.
Just nende printsiipide analüüs ja korrigeeritud arendamine on üks algava kümnendi tähtsamaid ülesandeid, mille lahendamiseks on vaja rikkalikult näitematerjali.
Soovitan maaülikooli kasvandikel kodused kogud selle nurga alt läbi vaadata. Mis meie raamatukogus puudub, seda näeb raamatukogudevahelisest e-kataloogist ESTER interneti kaudu kerge vaevaga...
No comments:
Post a Comment