Marju Lauristin : " Raamatukogu on kultuuriinstitutsioon, mitte kaubamaja! "

Sakala 16.05.08 resümeerib «Raamatukogu viimsed päevad» ümarlauas väidelnute seisukohad:

" Marju Lauristin: Kui tekkis kirjasõna, siis arvati, et nüüd on kultuuri lõpp, et see on katastroof, kui asju hakatakse üles kirjutama ja enam ei ole elavat suhtlemist. Veel hullem oli trükikunsti tulekuga: mitte enam inimkäsi ei kirjuta, vaid masin, ja raamatut saab osta turult. Rahvas läheb turule ja ostab piibli!

Siis tulid uued asjad, kõige viimane neist on internet. Mis puutub raamatukogu ja interneti võistlusse, siis raamatute ja interneti ruum on erinevad. Me ei saa öelda, et köök asendab magamistuba. Raamatukogu on raamatute väärtustamise, raamatusse süvenemise ja raamatusõprade kokkusaamise ruum.

Meie instituudi süda on meie raamatukogu. Tudengid saavad istuda, võtta riiulist raamatuid ja vahetada mõtteid. See on tõeliselt akadeemiline keskkond, kus sünnivad väärt ideed.

Kirjasõna ruum on akadeemilise elu jääv väärtus.

Paljude ülikoolide raamatukogud on ööpäev läbi avatud. Kui kõik uksed on kinni, kui kõik aknad on pimedad, siis raamatukogu on lahti. See on väga sümpaatne.

Kas vaikne ja harras koht või ostukeskus?

Jüri Jekimov: Mis puudutab raamatukogu viimseid päevi, siis ei näe ma, et raamatukogu peaks uksed kinni panema. Aga selle asutuse funktsioon muutub ja töötajad peavad asju ümber hindama.

Raamatukogu peab muutuma õpilastele atraktiivseks. Alustame kooliraamatukogudest, vaatame, mis seisukorras nende ruumid on. Enamasti on need viimased, mida remontima minnakse.

Berk Vaher: Raamatukogu aktiivsemaks muutmisest on palju juttu olnud: raamatukogu viimine parki ja jõe äärde... Miks ei võiks raamatukogu olla avalik ruum, kus kõik fondid on kõigile kättesaadavad? Kas see saab tänapäeval veel üldse olla vaikne ja harras koht?

Martin Hallik: Oleme liikunud selles suunas, et suured ruumid on mõeldud lugejatele, hoopis vähem pinda jääb töötajatele.

Asko Tamme: Olen alati rääkinud raamatukogust kui kultuurikaubamajast.

Mis on ostukeskuste mõte? Sel ei ole mingeid pretensioone, sa võid minna sinna dressides, soenguta, tunda ennast hästi ja vabalt. Raamatukokku minnes ei pea hakkama kellekski teiseks.

Mida inimene tahab, seda me talle ka pakume: üht või teist raamatut, ruumi tööks, vaikselt olemiseks.

Marju Lauristin: Mingid reeglid peavad siiski olema ja need tulenevad sõnast «kultuur». Teater on ka kultuur. Teatrit ei hinnata selle järgi, mida selga pannakse, sinna minnakse teatrielamust saama. Raamatukogu on kultuuriinstitutsioon, mitte kaubamaja.

Raamatukogu põhiväärtus on raamat ning inimeste huvi ja lugupidamine selle vastu.

Suhe tekstiga, mis tekib füüsilise raamatu kaudu, ja suhe internetitekstiga on kaks eri asja. Kuulen mobiilifänne rõõmustamas: «Suurepärane, hakkame filme vaatama mobiiltelefonist!» Ma ei arva, et ükski režissöör on õnnelik, kui ta saab teada, et tema filmi hakatakse vaatama mobiiltelefonist.

Igal meediumil on oma vahendid ja võimalused olla arusaadav, mõjuv, lähedane.

Vanade trükiste koht pole avariiulil

Jüri Jekimov: Vaidlen vastu kontseptsioonile raamatukogust kui supermarketist. Ma puutun pidevalt selle jamaga kokku. Inimene kõnnib ühe riiuli juurest teise juurde, lehitseb, paneb teose suvalisse kohta tagasi. Tuhnin internetikataloogis: raamat peab sees olema, aga ei ole! Mitu päeva hiljem töötajad helistavad, et leidsime üles.

Tartu ülikooli raamatukogus tekib tunne, et raamatud hakkavad inimesi välja sööma. Riiulite vahel mahun vaevu teisest lugejast mööda.

Leeds Metropolitan University raamatukogus on enamasti klaas, palju ruumi ja õhku ning arvuteid. Tugitoolid, diivanid, auditooriumid, kus peetakse loenguid. Tekib küsimus: kus on raamatud? 12 korrust allpool on vajaliku režiimiga hoidlad, kust saab iga teose veerandtunni jooksul kätte.

Asko Tamme: Me ei tohi seada raamatukokku tulijaile üle jõu käivaid nõudmisi, et nad peavad hiilima kikivarvul, käed puhtad.

Martin Hallik: Mina küll ei puutunud õppejõuna töötades sellega kokku, et ma raamatuid kätte ei saanud. Ja inkunaableid me poriste kätega inimestele avariiulile ei pane.

(Raamatukogutöötaja Ilona Smuškina saalist: Jah, meil tuleb käia puhaste kätega ja jaladki porist puhtaks pühkida. Inimesel peab tekkima tunne, et ta on väga lähedal kultuurile, et teda tõstetakse natuke kõrgemale.)

Berk Vaher: Äsja siinsamas esinenud kuulus vene kirjanik Ljudmila Ulitskaja rääkis, kuidas noored omandavad infot sellises tempos, millele vanem põlvkond järele ei jõua. Hea raamat olekski nagu see, mille saad ruttu läbi lugeda. Kas raamatukogu peaks elutempo kiirenemisega kaasa minema või pigem õpetama inimestele aeglust?

Aeglus kui kultuurifenomen

Peeter Torop: Raamatukogu peab olema hästi liigendatud. Kui kirjutad lõputööd või artiklit, on vaja intiimset nurgakest. Ka arvutitekst võib suunata raamatu juurde.

Marju Lauristin: Praegu tuleb inimene raamatukogu uksest sisse hoopis teise pagasiga kui 20 või 40 aastat tagasi. Küsimus on selles, mida saab noor juurde koolis ja raamatukogus võrreldes sellega, kui ta ainult klõpsib ja surfab. Peame loomulikuks, et tal on vaimne pagas, mida tal tegelikult ei ole. Raamatukogu peab olema aktiivne, looma lisaväärtust.

Noor saab CD, siis avastab, et on ka raamat. Tänapäeva noorte taustateadmised on erakordselt madalad. Tükikesed, killukesed, testikesed ja jupikesed on vaja muuta tervikuks.

Jüri Jekimov: Õpikud on koostatud arvutiakna põhimõttel. Lööme raamatu lahti, seal on tekst eri värvi kastides. Tulemuseks on kollaažpilt. Sidususe asemel tekib vitraaž, mis on paar korda pihta saanud ja kust on osa tükke välja kukkunud.

Mõni aeg tagasi ilmus sakslase Sten Nadolny «Aegluse avastamine», mis on tõlgitud ka eesti keelde. See kutsus esile väikese eufooria, isegi internetis läks lahti aegluse kultiveerimine — aeglus kui kultuurifenomen.

Martin Hallik: Aeglus on luksus, mida saavad endale lubada vabad inimesed. Kui inimene on tudeng, veel enam õppejõud, on tal kohustusi. Suured mõtted sünnivad siiski pigem aeglases tempos, küsimus on selles, kas raamatukogu kohus on kedagi sundida kiiresti või aeglaselt mõtlema.

Asja ees, teist taga lugejad

Asko Tamme: Ülikooli ja rahvaraamatukogu vahel on selge lõhe. Ei tea, kui palju käib teadusraamatukogus neid, kes loevad asja ees, teist taga. Ülejäänud tulevad ainult siis, kui on hädasti vaja.

Rahvaraamatukogul tuleb asja ees, teist taga lugemisega kaasas käia. Samal ajal on meie töö ka väikesi lapsi kohale vedada, neile raamat nina ette panna.

Berk Vaher: Raamatukogu raamatuga ei saa pikalt töötada, seda pole võimalik nii kaua enda käes hoida, kui vaja. Pigem ostan raamatu ja loen rahulikult kuu või kaks.

Martin Hallik: Asja ees, teist taga lugejad on meilgi. On tudengeid, kes nii loevad ega jõua õige ajaga ülikooli lõpetada. Nemad hoiavad ka akadeemilist kliimat ja Tartu vaimu.

Marju Lauristin: Lugeja tuleb ja leiab endale pesa, kus on teda huvitavad raamatud. Põhimõte on hõlbustada inimesel tervikut näha.

Asko Tamme: Viimastel aastakümnetel on raamatute laenutamine kõikjal vähenenud, laenutuste arv kasvab muusika, filmide ja muu sellise arvel.

Berk Vaher: Mida ühiskond raamatukogult tahab? Mida rohkem on inimesed internetis ja üksikud, ei suhtle, seda elavam on igal pool koostöö raamatukogude ning muude institutsioonide vahel.

Martin Hallik: Ükski ülikool ei saa olla palju parem, kui on tema raamatukogu. Meil on kallid andmebaasid, mida kahjuks ei osata kasutada. Korraldasime doktorantidele kursuse, see tuli kiiresti täis.

Berk Vaher: On vahe, kas raamatukogu on üks mitmest kogukonna kultuurikeskusest nagu Tallinnas või Tartus või ainus keskus. Väikestes kohtades lugejatega kohtudes olen aru saanud, et sealsed inimesed huvituvad kirjanikest kui inimestest, kes suudavad tabavalt nende muresid ja arvamusi sõnastada. Väikestes paikades tuleks rohkem selliseid kohtumisi teha.

Jüri Jekimov: Ma tean täpselt, mida tahan: valin koduleheküljelt vajaliku raamatu, muusikapala või filmi või jälgin reaalajas või salvestisena kohtumist kirjaniku või kultuuritegelasega sõltumata sellest, kus ma elan.

Aga raamat jääb ikka — mul ei ole veel õnnestunud end arvuti taga mõnusalt magama lugeda.

KUIDAS LEIDA LUGEJAID?

Rahvaraamatukogude põnevad moodused lugejaid leida.

• Noortele avatud raamatukogu, kus kõlab muusika ja noored soovitavad eakaaslastele sobivat lugemist.

• Raamatukogu-pesumaja, mis on levinud ka Eestis. Vald on sisustanud pesumaja ja sel ajal, kui masin töötab, saab perenaine mõnusalt raamatu seltsis aega veeta.

• Tururaamatukogu. Peruus pakutakse turule oma kaupa müüma tulnud talumeestele selleks ajaks lugemist, kui nad ostjaid ootavad.

• Raamatukogubussid sõidavad ringi paljudes riikides ja viivad lugemisvara inimestele kodu lähedale kätte. "

Allikad: vestlusringis osalejad

PS!
Võrguviited on minu lisandus :)

vt ka Mai-Blogist : Raamatukogu - infoökoloogiline süsteem!

ja Prima Vista puhune Pärnu esseekonkurssi! Milline peaks olema 21. sajandi raamatukogu? Kas raamatukogu sellisel kujul on üldse vaja? Kas Internet suretab raamatukogud välja? Mida siis gümnasistid asja kohta arvasid? Pärnu rahvas - andke teada, mis noor rahvas arvab!
A.L.