Kes, kas ja mida loeb - Jürgen Rooste analüüsib!

Loe: Paariad ja kirjandusseparatistid VI / Jürgen Rooste, Sirp 19.09.08

"Võib-olla on tõesti kirjanikuülbus oodata kelleltki tänases veel raamatute lugemist või oma identiteedi otsimist kirjutatust, enesemääritlust kirjanduses. Ehk on õige ja askeetlik samm loobuda lootusest kohepea-ligitulevikus leida Eestis taas suurem lugejaskond? Ja jätkata kirjutamist n-ö iseendale, meditatiivse, vaimukasvatusliku sammuna? Kõlaks desertöörlikult mu jaoks, muidugi, kuid igasugused katsed seletada suurema, profaansema foorumi ees tänase eesti kirjanduse osakaalu, rolli ühiskonnas, ja seda lähemalt kirjeldada päädivad sageli vaimse agressiooni tekitamisega kõneleja ja kõneldava vastu. Viimase kuukese jooksul on taas kogu aeg olnud õhus vana kitsarinnaline/madalalaubaline kultuur-ja-kabuur-stiilis möga, ning see teeb pagana väsinuks ja nukraks. Võib-olla tõesti, jah, õndsad on paariad ja kirjandusseparatistid... Las bard ulub üksinda kuud, see ongi ta parim bluus!

Aga see pole alati nii olnud. Võib-olla ilmutas „laiem lugejaskond” teatavat loidust või pirtsakust või ülaltallasuhtumist ka 1920ndail-30ndail, mil samuti oli esmane majanduslikule järjele saamine ja kodanliku tarbimiskultuuri õilis edendamine (ehk ühiskonna tasane mannutamine), kuid alates omakeelsest kalendrikirjandusest ja siis juba postipapa antud rahvuse (rahva) määratlusest on eesti kultuur, ja kogu identiteedi lähtekoht, ikkagi esmalt olnud kirjakultuur, seda eriti ENSV viljastavalt tagurlikes ja sumbsetes tingimustes, kus tekkis suur jagu parimat kirjandust, mis maakeeli tänini kirjutet.

Selle lähiajaloo tundlikem sissevaade on vahest Mari Tarandi „Ajapildi sees” – küll mälestusteraamat, mis ettevaatlikult visandab noore Juhan Viidingu elukäigu, iseloomu, loomeimpulsid ja kultuuri- ja sotsiaalse tausta, kuid seda tuleks esmalt siiski lugeda miski vaimuloona. Mõnes mõttes võib-olla kadunud või kaduva vaimu loona. Siin vaatab igalt leheküljelt tegelasena vastu kirjandus, luule, nagu elusolend, kelle kujunemises, kulgemises, muutumises, näoilmeis avaldub ajastu salajasem, sisim vaim, ja tas loksvel, pillutet inimeste pärisosa... Ja kirjandusega kaasas käiv eriline kultuur, tavade ja (sala)reeglite üleskirjutamata süsteem, mida on võimalik edasi anda vaid teistele ette – eeskujuks – elades.

Vaat, toda oskust elada kirjanduses, pelgan ma kõige enam kaduvat. Kuigi, ehk on õigus neil, kes irooniamuigega pillavad, et ega üleüldine kirjaoskus, koolikohustus ja lugemissund pole just kirjandusele ja mõtteloole kasuks tulnud. Ent ma pole kunagi olnud elitarist, eriti väikse rahva juures tunnen ma teravamalt ja tulisemalt toda vajadust n-ö üldrahvaliku mõtteprotsessi, sügavustaotluse järele, kust kedagi kõrvale ei jäetaks. Kui merekarusid on vähe, peab iga poole junga pikkune poisikegi kõiki meremehelaule teadma, et need ajahämarikku ei vaoks. Ja ma pole kindel, kas suurem jagu jungasid täna mitte ei eelista kena konsumeristlikku mõtteta-olekut, ent andestage mulle mu pessimism. See on ajutine, mööduv: raamatud ju ilmuvad, meedias võitlemiseks on kirjutavatel inimestel siiski veel mõjujõudu, hämara-ajad kollitavad siinsamas piirikindluste taga ja igasugune kirjandus, mis meist meile endile terake kõneleb, läeb seega jälle peagi hinda. Ühel või teisel moel... "

Loe!