Friday, March 12, 2010

Jah, raamatuaastad on nüüd asendatud lugemis­aastaga? küsib Jaan Tooming












Lugemisaasta
.
Jah, raamatuaastad on nüüd asendatud lugemis­aastaga. Eks see ole natuke naljakas ka. Nagu oleks vaja hakata lugema õppima, kuigi nimetame ennast uhkelt raamatu­rahvaks.


Lugema õppimine on tore protsess, ikka tähtede kaupa, siis sõnad kokku ja lõpuks lausejupid, kuni laps rõõmsalt taipab, mida loeb. Kõi­gepealt muidugi koolis aabits, siis muud lastele määratud lugemispalad, värsse lausa õpitakse pähe. Ja varsti laps enam ei ootagi, et vanemad jutustaksid midagi või loeksid ette – ise, ise saan hakkama, rõõmustab laps. Ja siis tuleb raamat kakajunnist, oi-oi kui tore raamat, lausa naerma ajab.

Elu on ropuks läinud

Kuid me unustame, et maainimene ei ütle kunagi „kaka”, ta ütleb ikka otse välja: „sitt”. Nii et sitajunn. Kuidas küll seda tohib! Linnavurledest emad ja isad kirtsutaksid nina ja peidaksid raamatu lapse eest, rumalate sõnade õppimine on ju keelatud, kuigi laps on juba ammu teadlik sõnast „sitt”. Aga autor teenib nendega ränka raha ning talle võib ainult soovitada kirjutada järgmiseks „Nokupoisi seiklused lollidemaal”.

Nali naljaks, asi on veidi tõsisem, kui näib. Praegune kirjandus kubiseb roppustest ja seda peetakse kirjandusringkondades normaalseks. Ainult Arvo Valton on tagasihoidlikult maininud, et tema ei kavatse oma loomingus vängeid sõnu kasutada, saab ka ilma hakkama. Jah, elu on ropuks läinud ja kirjandus peab peegeldama elu. Kuid siin räägib Nikolai Baturin hoopis imelikku juttu, et kirjandus peab looma võimatuvõimalikke maailmu, ta lausa eitab realismi. Nii et erandeid siiski on. Tänu Jumalale.

Meil ilmub tohutul hulgal raamatuid, kuigi enamasti väga väikeses tiraažis. Mõtleme välja sihtgruppe ja reklaamime oma kaupa. Kirjastused võistlevad omavahel hittide pärast ja möll missugune. Kui palju on aga selles kõiges väärtkirjandust? Ja kes seda meie internetiajastul loeb? Ilmselt siiski vähesed.

Jah, kooliõpetajad lausa kaebavad lugemisoskuse vähenemise üle. Lapsed ei taipa teatavate mõistete ja vanade sõnade sisu ning on hädas oma mõtete väljendamisega. Haridussüsteem lonkab, võib selle pääle öelda. Ja me näeme, kuidas seda vaest haridussüsteemi püütakse aina parandada ja putitada.

Kultuurini jõuavadki vähesed

Hea kirjandus on olnud kogu aeg määratud vähestele, peab natuke nukralt nentima. Kui aga tunda mõndagi noort inimest, kes loeb isukalt väärtkirjandust, süveneb valitud erialasse ja püüab end igakülgselt harida, võib siiski nentida, et kõik lootus pole veel tuulde hajunud.
Ikka on üksikud geeniused viinud edasi elu ja haritud inimesed tõstnud ka rahva maitset ja kultuuritaset. Ei tohi lihtsalt anda järele kassikullale ja imetleda kõike seda, mida laias maailmas trendiks loetakse, peame jääma endale truuks ja kirjutama südameverega, sügavaist asjust, arutama probleeme, millel tõesti elu ja surma küsimus, ning vaatama elu mitte ainult seltskondlikult positsioonilt, vaid ka universumi seisu­kohalt, nimelt, milline on inimese koht paisuvas universumis ja kas saame hakkama oma hirmsate ökoloogiliste ja sotsiaalsete probleemidega, olles vaid mutukad tohutus universumis.
Vaja on ka ausat ja haritud teejuhti praeguses raamatute laviinis. Tarka inimest, keda usaldada, kes annab nõu, mida lugeda ja millisel eesmärgil. Ja et ta ei alluks trendile, vaid juhinduks ainult väärtustest, mis annaksid lugejale rõõmu ja naudingut lugemisel.

Leida pori seest üles pärlid

Me oleme ju uudishimulikud, kuid praeguses infotulvas kaotame pea ning rabame kõike juhuslikult, sest meil pole teejuhti, tarka teejuhti. Ja nii saabki bestselleriks pori näkku loopimine, tõeline rämpskirjandus, ning nii edasi minnes pole lootustki, et rahva haridustase ja maitse muutuks, muutuks nii, et tõesti oskaksime pori seest pärlid üles leida.
Head lugemisaastat ja rõõmu! " kirjutab EKL liige Jaan Tooming Õpetajate Lehes 12.03.2010

Lugemise õigustamisele oli ERÜ keskendanud tänavuse kõnekoosoleku. Oma teest raamatu manu ja raamatu toest oma elus kõnelesid:


Kingi raamatukogudele raamatuid, esitas ERÜ üleskutse!

No comments: